Lugemispäevik: "Arvo Pärt peeglis", lk 43
Tegemist on täiesti isikliku küsimusega: ma olen jõudnud järeldusele, et minu ülesanne ei ole võidelda maailmaga ega ühe või teise asja kohta hinnangut anda, vaid eelkõige tuleb püüda näha iseennast, kuna kõik konfliktid saavad alguse meie seest. See ei tähenda, et ma oleksin ükskõikne selle vastu, mis minu ümber toimub, aga kui keegi tahab maailma muuta või parandada, siis peab ta alustama iseendast. Olen selles täiesti veendunud. Kui me ei alusta iseendast, siis esimene samm, mille me astume maailma suunas, sisaldab suurt valet ja samas ka võimalikku agressiooni, mida me kaldume enda ümber külvama. On iseküsimus, kuidas seda oleks võimalik saavutada, aga kui lähtuda sellisest ideest, omandab kõik uue vaatenurga, ja just sellest lähtudes asun ma otsima teistsuguseid helisid. Sel juhul saab minu tee ise inspiratsiooniallikaks: see ei kulge mitte väljapoole, vaid sisemuse suunas, selle keskme poole, millest kõik alguse saab. Tegutsemise mõte on minu jaoks ülesehitamine ja mitte lammutamine.